Impregneeriga, ehk (immutusaine) immutamine on kõige lihtsam ja soodsam aluspinna kaitsmise meetod, millega jääb aluspind sama väljanägemisega ja reljeefsusega, nagu varem oli. Sobilik (ja soovituslik) betoonile, erinevatele looduslikele ja kunstlikele kividele, kuna ka kõige tihedam betoon või kivi on vähem või rohkem poorne ja seega kaitstud pinnaga pinda ei imbu enam mustus ja vesi sisse sarnasel määral. Betooni puhul vähendab impregneer väga suurel määral betooni karboniseerumist ja kloriidide tungimist, kuna suuresti suletud pinna puhul ei pääse enam niiskus, CO₂ ja kloriidid enam sarnases mahus pinda sisse.
Mida immutusaine (impregneer)) teeb
imbub materjali ülemisse kihti sisse ja tihendab selle, takistades vedelikel ja gaasidel aluspinda imenduda, jättes samas pinna veeauru läbilaskvaks. Vee jäätumisel toimub paisumine u. 9% mahust, mis ongi üheks põhjuseks betooni pindmiste kihtide lahtilöömistele. Siseruumides kaitseb impregneer betooni tolmamise eest (ülemise kihi füüsiline lagunemine või keemiline – tavalises betoonis surutakse erinevad väikesed osakesed pinnale hüdrostaatilise surve mõjul ehk eflorestsentsi käigus, mis põhjustab tolmamist). Lisaks on kaitse välismõjude eest (soolad, happed, alused, jne.) ja loomulikult on tiheda-mitteimava pinnaga betooni või looduskivi kordades lihtsam puhastada, sh. kaitse graffiti eest. Enamikel juhtudel (va. erijuhud) jääb impregneeriga klaitstud pind veeauru läbilaskvaks – temoperatuuri muutustel õhu maht suureneb ca 0,3-0,4% iga 1°C kohta (püsiva rõhu kohta). Kui betooni pind on läbistamatu materjaliga kaetud, jääb paisumsel tekkiv rõhk kattekihi alla kinni ja tulemuseks on ilmselt kattekihi purustamine või lahtilöömine. Omakorda katkine kaitsekiht ei toimi enam ettenähtud moel.
