Miks betooni eemaldatakse?
Betooni eemaldamine ei ole eesmärk omaette. Enne töö alustamist tuleb välja selgitada, miks betoon on kahjustunud, kui ulatuslik kahjustus tegelikult on ja milline peab olema parandamise lõpptulemus. Õige parandamise eelduseks on kahjustuse põhjuse võimalikult täpne diagnoosimine. Enne parandamist tuleb välja selgitada kahjustuse põhjus ning hinnata konstruktsiooni tegelikku seisundit.
Nähtavalt kahjustunud betoon ei pruugi näidata kahjustuse tegelikku piiri. Näiteks võib betoon olla karboniseerunud või kloriididega saastunud ka piirkonnas, mis näib väliselt terve. Armatuuri korrosioon, praod või lahtine pinnakiht võivad omakorda olla tagajärjed, mille tegelik põhjus tuleb enne parandamist välja selgitada.
Kõigil juhtudel ei ole aga tegemist kahjustunud betooni eemaldamisega. Põrandakatte või muu pinnasüsteemi paigaldamisel võib täiesti terve betoon vajada ainult pinnakihi eemaldamist või pooride avamist, et järgmine materjal saaks aluspinnaga korralikult nakkuda.
Seetõttu määrab eemaldamise ulatuse ja meetodi lõpuks soovitud tulemus: kas tuleb taastada kandev raudbetoonkonstruktsioon, teha väike kohtparandus, paigaldada jootebetoon või valmistada pind ette polümeerse katte jaoks.
Mida tuleb enne eemaldamist teada
Enne eemaldamise alustamist tuleb kindlaks teha, mida tegelikult eemaldada on vaja. Nähtav kahjustus annab küll esimese vihje, kuid ei pruugi näidata kahjustuse põhjust ega tegelikku ulatust.
Betoon võib olla väliselt terve, kuid karboniseerunud või kloriididega saastunud. Armatuuri korrosioon võib näidata, et betoon ei kaitse enam armatuuri, kuid enne eemaldamise piiri määramist tuleb mõista, miks kaitsevõime on kadunud. Samuti võivad praod, kihistumine või lahtine pinnakiht ulatuda nähtavast kahjustusest kaugemale.
Alati ei ole vaja kahjustunud betooni otsida. Kui eesmärk on näiteks põrandakatte paigaldamine, võib aluspind olla täiesti terve ning ülesanne on hoopis eemaldada pinnalt nõrk kiht, tsemendipiim, mustus, õli või muu naket takistav aine ning avada betooni poorid.
Seetõttu tuleb enne meetodi valimist hinnata vähemalt kolme asja: aluspinna seisundit, eemaldamise tegelikku ulatust ja sellele järgneva süsteemi nõudeid. Alles nende põhjal saab otsustada, millise tulemuseni tuleb eemaldamise või pinnatöötlusega jõuda.
MILLIST LÕPPTULEMUST VAJAME?
Aluspinna ettevalmistamisel ei ole olemas ühte universaalselt õiget lõpptulemust. Sobiv aluspind sõltub sellest, mida sellele järgmisena paigaldatakse ja millistes tingimustes peab valmis lahendus töötama.
Kandva betoonkonstruktsiooni parandamisel tuleb jõuda tugeva ja kahjustamata betoonini ning valmistada pind ette nii, et uus parandusmaterjal saaks aluspinnaga võimalikult tugeva nakkeliite. Väikese kosmeetilise kohtparanduse puhul võivad nõuded olla leebemad. Põrandakatte paigaldamisel võib eesmärk olla hoopis betooni pooride avamine ja saaste eemaldamine, samal ajal kui õhukese kattekihi puhul peab pind jääma ka piisavalt sile, sest kattekiht kopeerib aluspinna reljeefi.
Seetõttu ei valita eemaldamis- või ettevalmistusmeetodit selle järgi, milline tööriist on olemas või millise meetodiga saab kõige rohkem betooni eemaldada. Kõigepealt määratakse soovitud lõpptulemus ning alles seejärel valitakse meetod või meetodite kombinatsioon, millega selleni jõuda.
EEMALDAMISE JA ETTEVALMISTAMISE MEETODID
Betooni eemaldamiseks ja aluspinna ettevalmistamiseks on mitmeid meetodeid. Üks meetod ei ole iseenesest teisest parem — sobiv valik sõltub eemaldamise eesmärgist, töö mahust, aluspinna seisundist ja soovitud lõpptulemusest. Sageli annab parima tulemuse mitme meetodi järjestikune kasutamine.
Praktilise valiku lihtsustamiseks saab meetodid jagada nelja põhirühma:
Lokaalne ja kontrollitud eemaldamine – haamer-meisel ja piikvasar. Sobivad eelkõige kohtparandusteks, piiratud aladele ja raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse.
Pinna avamine ja ettevalmistamine – teemantlihvimine, haavelprits, ogapiikamine, liivaprits ja kõrgsurvevesi. Eesmärk on eemaldada nõrk pinnakiht või saaste ning saavutada järgnevale süsteemile sobiv pinnareljeef.
Suurema mahu või paksema kihi eemaldamine – freesimine, piikamine, teemantlõikamine koos väljapiikamisega ja vesipiikamine. Neid kasutatakse juhul, kui eemaldada tuleb juba märkimisväärne kogus betooni või muud olemasolevat materjali.
Puhastamine ja erilahendused – survepesu ning teatud olukordades keemiline puhastamine. Nende eesmärk ei pruugi olla betooni eemaldamine, vaid pinna puhastamine või järgmise tööetapi võimaldamine.
Oluline on, et need rühmad ei ole jäigad. Sama meetod võib sõltuvalt töövõttest ja aluspinnast täita erinevat ülesannet. Näiteks veega saab pinda pesta, eemaldada nõrka pinnakihti või suure rõhuga eemaldada betooni sügavuti.
Haamer ja meisel
Haamer ja meisel sobivad eelkõige väikesemahulisteks kohtparandusteks ning raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, kus masinliku töövahendi kasutamine ei ole otstarbekas või piisavalt täpne.
Meetodi suurim eelis on väga hea kontroll eemaldamise üle. Kogenud kasutaja saab valida haamri ja meisli suuruse, löögi tugevuse, suuna ja nurga vastavalt aluspinna seisundile. Nii saab eemaldada kahjustunud või lahtise betooni üsna täpselt ning vajadusel mõjutada ka tekkiva pinna reljeefi.
Töö eesmärk on jõuda tugeva aluspinnani, mitte eemaldada võimalikult palju betooni. Terve betooni lähedale jõudes tuleks löögijõudu vähendada ja suunata löögid pigem piki pinda kui sügavusse.
Ka käsitsi töötamisel tuleb arvestada löögist põhjustatud kahjustustega. Liiga tugev löök võib tekitada alles jäävasse betooni pragusid või nõrgestada eemaldatud pinna all olevat kihti. Seetõttu peab töö muutuma seda kontrollitumaks, mida lähemale jõutakse soovitud lõpp-pinnale.
Piikvasar
Piikvasarat kasutatakse eelkõige siis, kui käsitsi eemaldamine muutub töö mahu või betooni tugevuse tõttu ebaefektiivseks. See sobib olemasolevate betooni- või mördikihtide eemaldamiseks, kohtparanduste avamiseks ning olukordadesse, kus tööruum ei võimalda kasutada suuremaid eemaldusseadmeid.
Piikvasara suurus ja võimsus valitakse vastavalt aluspinnale ja eemaldatava materjali hulgale. Nõrgema materjali puhul võimaldab väiksem ja kergem tööriist paremat kontrolli; tugeva betooni või suurema eemaldusmahu korral on otstarbekas kasutada võimsamat piikvasarat. Ka otsiku valik mõjutab tulemust: terav piik koondab löögienergia väikesesse punkti, lapik meisel jaotab löögi suuremale alale ning võimaldab eemaldamist paremini suunata.
Erinevalt käsitsi haamrist ja meislist ei saa operaator üksiku löögi tugevust samal määral kontrollida. Seetõttu suureneb ka oht tekitada alles jäävasse betooni pragusid ja nõrgestatud pindmist tsooni. Lõpp-pinnale lähenedes tuleb töötada ettevaatlikumalt ning võimalusel suunata tööriista mõju rohkem piki pinda kui sügavusse.
Piikvasar on seetõttu eelkõige materjali eemaldamise vahend, mitte tingimata lõpliku nakkepinna ettevalmistamise vahend. Nõudliku tsemendipõhise paranduse korral võib piigatud pind vajada järgnevat töötlemist vähem lööki tekitava meetodiga.
Teemantlihvimine
Teemantlihvimist kasutatakse eelkõige betooni pinnakihi eemaldamiseks, pinna avamiseks ja tasandamiseks. Meetodi oluline eelis on, et betooni töödeldakse ilma löökkoormuseta. Lihvimisel tekkiva tolmu saab sobiva tolmueemaldusega töö käigus suures osas kokku koguda.
Lõpptulemust mõjutavad teemandi terasuurus, segmendi sideaine, surve segmendile, masina tööpõhimõte ja aluspinna tugevus. Jämedama teraga ja sobivalt pehme sideainega segment võib anda agressiivsema töötluse ja tugevama pinnareljeefi, kuid jämedam teemant ei tähenda automaatselt paremat tulemust. Väga kõval betoonil võib teemant nüristuda ja hakata pinna peal libisema. Suuremate lihvimismasinate puhul saab tulemust mõjutada ka masina raskuse ja seega segmendile mõjuva koormusega.
Ka masina tööpõhimõttel on tähtsus. Planetaarlihv tekitab eri suundades lõikuva tööjälje, samas kui kiire ühe kettaga käsilihv jätab üldjuhul siledama pinna. Seetõttu ei kirjelda sõna „teemantlihvimine“ üksi veel saadud aluspinna omadusi.
Teemantlihvimine sobib väga hästi polümeersüsteemide aluspinna ettevalmistamiseks, sest sellega saab eemaldada pinnakihi ja avada betooni poorid. Tsemendipõhise materjali puhul tuleb saadud pinnareljeefi hinnata kriitilisemalt. Lihvitud pind võib jääda tugeva nakkeliite jaoks liiga siledaks, eriti suure koormusega põrandatel. Vajadusel saab kasutada eraldi nakkekihti, näiteks epoksüvaigupõhist krunti koos kvartsliivapuistega.
Sobiv pinnareljeef sõltub alati ka järgnevast kihist. Õhukese värvkatte puhul peab pind olema piisavalt sile, sest kate kopeerib aluspinna ebatasasusi; paksema tööstuspõrandakatte puhul saab eelistada tugevamat pinnaprofiili.
Haavelprits
Haavelpritsi kasutatakse eelkõige betoonpõrandate pinna avamiseks ja ettevalmistamiseks. Meetodi suur eelis on hea tootlikkuse, ühtlase töötulemuse ja suhteliselt puhta tööprotsessi kombinatsioon. Võrreldes näiteks liivapritsi või vesipiikamisega jääb töö käigus ümbritsevasse keskkonda oluliselt vähem laialipaiskuvat materjali.
Haavlid löövad vastu betoonpinda ning eemaldavad eelkõige nõrgema tsemendikivi ja pindmise kihi, jättes tugevama osa ning täitematerjali rohkem esile. Tulemuseks on avatud ja reljeefne pind, mis sobib hästi paljude järgnevate põranda- ja parandussüsteemide aluspinnaks.
Töötluse tugevust saab mõjutada masina liikumiskiiruse ja korduvate läbimistega. Seetõttu ei ole haavelpritsil ühte kindlat eemaldamissügavust. Samas ei ole see mõistlik valik olukorras, kus eemaldada tuleb juba sentimeetrite paksune kahjustunud betoonikiht — sellisel juhul muutuvad otstarbekamaks suurema eemaldusvõimega meetodid.
Haavelpritsi puhul tuleb arvestada ka haavlite löögimõjuga aluspinnale. Tugev töötlus võib tekitada alles jääva betooni pindmises tsoonis mikropragusid. Seetõttu tuleb eriti nõudliku paranduse puhul hinnata mitte ainult saadud pinna reljeefi, vaid ka selle tegelikku tugevust ja seisundit.
Kokkuvõttes on haavelprits väga arvestatav kompromiss, kui eesmärk on suurema põrandapinna kiire, ühtlane ja suhteliselt puhas ettevalmistamine ning hea pinnareljeefi saavutamine.
Ogapiikamine
Ogapiikamist kasutatakse eelkõige väiksemate betoonpindade ja raskemini ligipääsetavate kohtade ettevalmistamiseks, kui eesmärk on eemaldada nõrgem pinnakiht ning saavutada tugev ja reljeefne nakkepind.
Tööriistu on erineva ehitusega. Pinda võib töödelda näiteks ogadega varustatud veerevate ketastega või spetsiaalse piigiga, mille tööots koosneb paljudest väikestest teravatest hammastest. Mõlemal juhul koondub löögijõud väikestesse punktidesse, kus ogad purustavad betooni pindmist osa.
Meetod töötab eriti hästi nõrgema betooni puhul. Teravad ogad eemaldavad pehmema tsemendikivi ja nõrgemad osad tugevama materjali vahelt ning jätavad järele avatud ja tugevalt reljeefse pinna. Väga tugeva betooni korral langeb ogapiikamise tootlikkus ning mõni teine ettevalmistusmeetod võib olla otstarbekam.
Nagu teiste löögil põhinevate meetodite puhul, tuleb ka ogapiikamisel arvestada võimaliku pinnaaluse mikrokahjustusega. Seetõttu ei piisa ainult sellest, et pind näeb kare välja — alles jääv betoon peab olema tugev ja järgmise süsteemi jaoks sobiv.
Ogapiikamise lõpptulemust saab lugeda heaks siis, kui nõrk pinnakiht on eemaldatud ning kogu töödeldud ala on tugev ja ühtlaselt reljeefne.
Liivaprits
Liivapritsi kasutatakse eelkõige betoonpinna puhastamiseks, avamiseks ja nõrgema pinnakihi eemaldamiseks. Meetod sobib hästi seinte ja lagede töötlemiseks ning võimaldab ette valmistada suuri ja keeruka geomeetriaga pindu.
Töötluse tugevust saab mõjutada abrasiivi fraktsiooni ja õhuvooluga. Suurem tera ja suurem energia annavad tugevama mõju, väiksema teraga saab pinda töödelda õrnemalt. Liivaprits toimib betoonpinnal mõnevõrra nagu höövel: eemaldab pindmist kihti suhteliselt ühtlaselt, selle asemel et tungida sügavalt betooni.
Eristatakse kuiv- ja märgpritsimist. Kuivmeetodi puuduseks on suur tolmu ja kasutatud abrasiivi hulk, mis paiskub töö käigus ümbritsevasse keskkonda. Märgmeetod vähendab lenduvat tolmu, kuid tekitab märja abrasiivi ja eemaldatud materjali segu, mis tuleb hiljem pinnalt ja tööalalt korralikult eemaldada.
Põrandatel saab liivapritsi samuti kasutada, kuid seal on töö keerulisem: eemaldatud materjal ja abrasiiv langevad töödeldavale pinnale ning võivad sattuda uuesti pritsijoa sisse. Põrandapindadel võib seetõttu olla näiteks haavelprits praktilisem lahendus.
Kuna abrasiiv tabab betooni suure energiaga, tuleb ka liivapritsi puhul arvestada võimaliku pinnaaluse mikrokahjustusega. Visuaalselt puhas ja reljeefne pind ei tõenda veel, et selle all olev betoon on kahjustamata. Nõudliku konstruktsiooniparanduse puhul tuleb seetõttu hinnata ka alles jääva aluspinna tegelikku seisundit.
Liivapritsi tugevus on eelkõige võimalus saada avatud, puhas ja reljeefne betoonpind ilma suurt betoonimahtu eemaldamata.
Kõrgsurveveega pinnatöötlus
Kõrgsurvevett kasutatakse betoonpinna puhastamiseks, avamiseks ning nõrga pindmise betoonikihi eemaldamiseks. Meetodi oluline eelis on see, et betooni ei mõjuta mehaanilise tööriista löök. Vesi tungib avatud pooridesse ja pragudesse ning aitab eemaldada nõrgalt seotud materjali.
Töötluse tulemus sõltub vee rõhust, kasutatavast otsikust, töökiirusest, kaugusest aluspinnast ning betooni enda tugevusest ja seisundist. Seetõttu ei saa ainult rõhu järgi öelda, kui palju betooni eemaldatakse. Ka näiteks 250 bar surve ja turbootsik võivad nõrgemalt betoonpinnalt juba märgatava pinnakihi eemaldada; liiga kaua ühes kohas töötades jääb tööjälg pinnale.
Kõrgsurvevee tugevus on selle selektiivsus. Nõrgem materjal eemaldub kergemini, tugevam ja paremini seotud betoon jääb alles. Samal ajal pestakse pinnalt ära tolm ja eemaldatud peenosised. Tulemuseks võib olla puhas, avatud ja reljeefne pind, mis sobib hästi tsemendipõhise materjali aluspinnaks.
Meetodi puuduseks on tekkiv vesi koos eemaldatud betooniosakeste ja muu saastega. See tuleb töö käigus kontrollitult kokku koguda ja eemaldada ning ümbritsevaid konstruktsioone tuleb vajadusel vee ja pritsmete eest kaitsta.
Kõrgsurveveega pinnatöötluse ja vesipiikamise vahel ei ole mõistlik tõmmata piiri ainult saavutatud tulemuse järgi. Töövõtte ja rõhu suurenedes võib sama põhimõte liikuda pindmisest puhastamisest juba betooni sügavuti eemaldamiseni. Vesipiikamist käsitleme seetõttu eraldi suurema eemaldusvõimega meetodina.
Freesimine
Freesimist kasutatakse eelkõige betoonpõrandatelt paksema pinnakihi või olemasoleva katte eemaldamiseks, kui tavalisest lihvimisest, haavelpritsist või muust pindmisest töötlusest enam ei piisa. Meetod on suure tootlikkusega ning võimaldab eemaldada suhteliselt kiiresti märkimisväärse koguse materjali.
Frees töötab betoonile tugeva mehaanilise löögiga. Seetõttu saab sellega efektiivselt eemaldada tugevat materjali ja minna pinnatöötlusest juba sügavamale, kuid sama löögienergia mõjutab ka alles jääva betooni pindmist tsooni. Freesitud pinna alla võivad tekkida mikropraod ja nõrgestatud kiht.
Seetõttu ei tohiks freesitud pinda nõudliku paranduse puhul automaatselt käsitleda valmis nakkepinnana. Pärast suurema materjalikoguse eemaldamist valmistatakse lõplik aluspind sageli ette väiksema löögimõjuga meetodiga, näiteks liivapritsi või kõrgsurveveega. Nii eemaldatakse freesimisest kahjustatud pindmine tsoon ning jõutakse tugeva ja järgnevale süsteemile sobiva aluspinnani.
Freesimine näitab hästi üht aluspinna ettevalmistamise põhimõtet: kõige tõhusam meetod materjali eemaldamiseks ei pea olema parim meetod lõpliku nakkepinna saavutamiseks.
Piikamine
Piikamist kasutatakse paksemate betooni- või mördikihtide ning suurema materjalikoguse eemaldamiseks, kui väiksemate käsitööriistade kasutamine muutub liiga aeglaseks. Tööks kasutatakse vastavalt eemaldatava materjali tugevusele ja mahule erineva suuruse ning võimsusega piikvasaraid.
Tööriista ja otsiku valik mõjutab oluliselt eemaldamise viisi. Terav piik koondab löögienergia väikesesse punkti ning sobib hästi materjali purustamiseks. Lapik meisel jaotab löögi suuremale pinnale ning võimaldab eemaldamist paremini suunata, näiteks olemasoleva kihi eraldamisel aluspinnast.
Piikamise eelis on suur eemaldusvõime koos võimalusega töötada ka piiratud või keerulise geomeetriaga kohtades, kuhu suuremate seadmetega ligi ei pääse. Eemaldamist saab juhtida tööriista suuruse, otsiku, tööasendi ja löögisuunaga, kuid üksiku löögi energiat ei saa kontrollida samamoodi nagu käsitsi haamri ja meisliga töötades.
Meetodi peamine puudus on tugev löögimõju alles jäävale betoonile. Mida suurema energiaga betooni purustatakse, seda suurem on oht tekitada eemaldamispiiri alla pragusid ja nõrgestatud pindmist tsooni. Lõpp-pinnale lähenedes tuleb seetõttu vähendada töö agressiivsust ja suunata lööki võimalusel rohkem piki pinda kui sügavusse.
Nõudliku tsemendipõhise paranduse puhul ei pruugi piigatud pind olla veel valmis nakkepind. Vajadusel tuleb seda järeltöödelda meetodiga, mis eemaldab piikamisest nõrgestatud pindmise betooni ilma uut tugevat löökkoormust tekitamata.
Teemantlõikamine koos väljapiikamisega
Teemantlõikamist koos väljapiikamisega kasutatakse eelkõige paksemate betoonikihtide kontrollitud eemaldamiseks, kui eemaldatava ala piirid ja sügavus on vaja täpselt määrata.
Betoonpinda lõigatakse teemantkettaga soovitud sügavuseni sooned ning nende vahele jääv materjal eemaldatakse seejärel piikamisega. Lõikesügavusega saab hästi kontrollida, kui sügavale eemaldamisega minnakse, ning väiksemateks osadeks jaotatud betooni on võimalik piigiga suunatumalt eemaldada.
Teemantlõikamise eelis on, et lõikamine ise ei tekita aluspinnale löökkoormust. Kuivlõikamisel saab tekkiva tolmu sobiva tolmueemaldusega suures osas kohe kokku koguda. Väljapiikamisel tuleb aga taas arvestada piikamise löögimõjuga alles jäävale betoonile.
Oluline piirang on armatuuriga konstruktsioon. Kui armatuuri asukoht ei ole täpselt teada, võib teemantketas armatuuri kahjustada või selle läbi lõigata ilma, et operaator seda töö käigus selgelt märkaks. Seetõttu ei sobi meetod hästi olukorda, kus betoon tuleb eemaldada säilitatava armatuuri ümbert.
Ka selle meetodi puhul ei pruugi pärast väljapiikamist saadud pind olla veel valmis nakkepind. Lõplik aluspind tuleb hinnata ja vajadusel järeltöödelda vastavalt sellele, milline parandussüsteem sellele järgneb.
Vesipiikamine
Vesipiikamist kasutatakse kahjustunud betooni selektiivseks eemaldamiseks ja tugevalt reljeefse aluspinna ettevalmistamiseks. Eriti hästi sobib meetod kandvate betoonkonstruktsioonide parandamiseks tsemendipõhiste materjalidega, kus oluline on eemaldada nõrk betoon ning säilitada võimalikult terve ja tugev aluspind.
Kõrge rõhuga veejuga purustab nõrgema betooni ning tungib olemasolevatesse pragudesse ja nõrgenenud tsoonidesse. Seetõttu eemaldub ka materjal, mis võib väliselt veel tugevana näida, kuid ei ole aluspinnaga enam piisavalt seotud. Tugevam betoon ja hästi seotud täitematerjal jäävad alles.
Vesipiikamise oluline eelis võrreldes mehaaniliste löökmeetoditega on see, et tööriist ei anna aluspinnale lööke, mis tekitaksid alles jäävasse betooni uusi mikropragusid. Vastupidi – veejuga aitab olemasoleva pragunenud ja nõrgenenud pindmise tsooni eemaldada.
Tulemuseks on avatud täitematerjaluga, tugev ja väga reljeefne pind. Suur tegelik kontaktpind ja avatud täitematerjal loovad tsemendipõhisele nakkekihile või parandusmördile väga head tingimused tugeva nakkeliite tekkimiseks. Hästi toimiva paranduse korral võib nakkekatsel purunemine toimuda mitte uue ja vana materjali liitekohas, vaid alusbetoonis.
Eemaldamise tugevust ja sügavust saab mõjutada veerõhu, otsiku, töökauguse ja töökiirusega ning tulemus sõltub ka betooni enda tugevusest ja seisundist. Seetõttu saab sama tööpõhimõtet kasutada nii pindmiseks eemaldamiseks kui ka märkimisväärse betoonimahu eemaldamiseks.
Meetodi peamine praktiline puudus on töö käigus tekkiv suur kogus vett ja eemaldatud betoonimaterjali. Väga suure rõhu korral võivad betooniosakesed paiskuda kaugele, mistõttu tuleb ümbritsev ala korralikult kaitsta. Pärast tööd tuleb kokku koguda ja eemaldada ka märg betoonijääk.
Tsemendipõhise konstruktsiooniparanduse seisukohalt on vesipiikamise suurim tugevus selles, et betooni eemaldamine ja kvaliteetse lõpliku nakkepinna saavutamine võivad toimuda ühe tööprotsessi käigus.
Survepesu
Survepesu kasutatakse eelkõige betoonpinna puhastamiseks, mitte betooni ulatuslikuks eemaldamiseks. Selle eesmärk on eemaldada pinnalt lahtine mustus, tolm, nõrgalt seotud osakesed ja muu saaste, mis võiks järgmise materjali nakkumist takistada.
Tulemus sõltub vee rõhust, veehulgast, otsikust, töökaugusest, liikumiskiirusest ning aluspinna tugevusest. Seetõttu ei ole survepesu ja kõrgsurveveega pinnatöötluse vahel täiesti jäika piiri. Piisavalt tugeva surve ja agressiivse otsikuga võib ka tavapärane survepesur hakata nõrgema betooni pindmist kihti eemaldama.
Survepesu eelis on võimalus puhastada ka reljeefseid ja ebakorrapärase kujuga pindu, kuhu mehaanilise tööriistaga on keerulisem ligi pääseda. Samuti ei kaasne sellega mehaaniliste löökmeetodite löögikahjustust.
Meetodi piirang on see, et survepesu ei taga iseenesest nõrga või kahjustunud betooni täielikku eemaldamist ega vajalikku pinnareljeefi. Kui järgmine süsteem nõuab tugevat ja avatud nakkepinda, tuleb hinnata, kas survepesust piisab või on vaja kasutada tugevamat pinnatöötlusmeetodit.
Pärast pesemist tuleb arvestada ka aluspinna niiskusega. Tsemendipõhise süsteemi puhul võib niisutatud aluspind olla järgmise tööetapi jaoks sobiv, kuid polümeersüsteemi puhul peab aluspinna niiskus vastama konkreetse krundi või kattesüsteemi nõuetele.
Happetöötlus ja keemiline puhastamine
Happetöötlust kasutatakse eelkõige mineraalsete ja tsemendipõhiste jääkide eemaldamiseks pindadelt, näiteks tsemendijääkide puhastamiseks metallilt. Betoonaluspinna tavapärase ettevalmistusmeetodina tuleks sellesse suhtuda ettevaatlikult.
Happelahuse tugevuse ja toimeajaga saab töötlust teatud määral juhtida. Lühikese reaktsiooniaja järel pestakse reageerinud materjal pinnalt ning vajadusel korratakse töötlust, kuni soovitud tulemus on saavutatud. Betoonil lahustab hape eelkõige tsemendikivi ning võib seetõttu muuta pinna karedamaks ja tuua täitematerjali rohkem esile.
Peamine piirang on kontroll aluspinna tegeliku kvaliteedi üle. Happetöötlusega saab muuta pinna väljanägemist ja eemaldada pindmist materjali, kuid saadud reljeef ei näita iseenesest, kas selle all olev betoon on tugev ja kahjustamata. Seetõttu ei ole happetöötlus võrreldav meetoditega, millega nõrk betoon füüsiliselt eemaldatakse kuni kontrollitavalt tugeva aluspinnani.
Samuti tuleb pärast töötlemist eemaldada pinnalt hape, reaktsiooniproduktid ja lahtised jäägid. Puudulik puhastamine võib omakorda mõjutada järgneva materjali nakkumist või reaktsiooni aluspinnaga.
Seetõttu käsitleksime happetöötlust Betooni Akadeemias eelkõige puhastusmeetodi ja erilahendusena. Betoonpinna ettevalmistamiseks võib see olla põhjendatud olukorras, kus muud meetodid ei ole teostatavad, kuid sellisel juhul tuleb ettevalmistatud aluspinna sobivust eraldi kontrollida.
TSEMENDIPÕHISE MATERJALI ALUSPIND
Tsemendipõhise parandusmaterjali, mördi või jootebetooni jaoks peab aluspind olema tugev, kandev, puhas ja piisavalt reljeefne. Eesmärk on luua tingimused, kus uus tsemendipõhine materjal saab olemasoleva betooniga moodustada tugeva ja kestva nakkeliite.
Kõigepealt tuleb eemaldada nõrk, lahtine ja kahjustunud betoon vajalikus ulatuses. Kandva konstruktsiooni parandamisel on see eriti oluline: nähtavalt kare pind ei ole piisav, kui selle all olev betoon on pragunenud või nõrgestatud. Aluspinna nõutav tõmbetugevus sõltub konkreetsest parandussüsteemist ja kasutusotstarbest. Konstruktsiooniparanduste puhul kasutatakse sageli orientiirina vähemalt 1,5 N/mm², kuid lõplik nõue tuleb alati võtta kasutatava süsteemi tehnilisest dokumentatsioonist.
Tsemendipõhise materjali jaoks on oluline avatud täitematerjal ja sobiv pinnareljeef. Reljeef suurendab vana ja uue materjali tegelikku kontaktpinda ning avatud täitematerjal annab nakkekihile või parandusmördile tugeva mineraalse pinna, millest kinni haarata. Samas ei ole võimalikult kare pind eesmärk omaette: reljeefne, kuid löökidega pragunenud ja nõrgestatud pind võib olla halvem kui terve ja mõõdukama reljeefiga aluspind.
Aluspind peab olema ka puhas. Tolm, lahtised osakesed ja muu saaste moodustavad vahekihi, mille külge uus materjal nakkub tugeva betooni asemel. Eriti ohtlikud on õlid ja muud vett hülgavad ained. Kui vesi ei suuda betoonpinda korralikult märgata, ei ole ka tsemendipõhise materjali nakkumiseks head eeldused.
Enne paigaldamist tuleb imavat betoonaluspinda piisavalt eelniisutada. Eesmärk on vältida olukorda, kus kuiv aluspind tõmbab värskest mördist või jootebetoonist liiga kiiresti vett välja. See võib häirida tsemendi hüdratatsiooni just vana ja uue materjali ühendustsoonis, suurendada seal mahukahanemist ning nõrgendada nakkeliidet.
Eelniisutamise vajadust ei saa määrata ainult tundide arvuga. See sõltub betooni kuivusest, imavusest, konstruktsiooni massiivsusest ja keskkonnatingimustest. Tootja etteantud niisutusaega tuleb järgida, kuid eesmärgiks on alati saavutada konkreetsele süsteemile sobiv aluspinna niiskusseisund.
Vahetult enne tsemendipõhise materjali paigaldamist peab aluspind üldjuhul olema matt-niiske, kuid ilma vaba veeta. Liigne vesi liitepinnal võib värsket materjali lokaalselt lahjendada, suurendada vesi-tsementtegurit ning tekitada nõrgema ühendustsooni. Teisalt ei tohi aluspind olla nii kuiv, et see hakkaks värskest materjalist vajalikku vett kiiresti endasse tõmbama.
Hea aluspinna ettevalmistuse eesmärk on seega lihtne: uus materjal peab nakkuma tugeva betooniga ning õigesti toimiva paranduse korral ei tohiks vana ja uue materjali liitekoht olla süsteemi kõige nõrgem lüli.
Praktiline näide: betoonpõranda lokaalsete kahjustuste parandamine tsemendipõhise paranduspahtliga.
POLÜMEERSÜSTEEMI ALUSPIND
Polümeersüsteemi jaoks peab betoonaluspind olema tugev, puhas, avatud pooridega ning kasutatava süsteemi jaoks sobiva niiskusega. Erinevalt tsemendipõhisest parandusest ei sõltu nake ainult kontaktist aluspinnaga: krunt tungib betooni avatud pooridesse ja kapillaaridesse ning moodustab sinna nakkekihi.
Seetõttu tuleb pinnalt eemaldada tsemendipiim, nõrk pinnakiht, tolm, õli ja muu naket takistav saaste. Eriti ohtlikud on õlid ja muud vett või vaiku hülgavad ained. Ka väga tugev betoon ei ole hea aluspind, kui krunt ei suuda selle pinnaga korralikult märguda ega avatud pooridesse tungida.
Vajalik pinnareljeef sõltub järgnevast süsteemist ja selle kasutuskoormusest. Suure koormusega tööstuspõranda puhul on üldjuhul põhjendatud tugevam pinnatöötlus, näiteks haavelprits. Väiksema koormusega põrandal või seinapinnal võib piisata poore avavast teemantlihvimisest. Õhukese, näiteks umbes 0,25 mm värvikihi puhul peab arvestama, et kate kopeerib suure osa aluspinna ebatasasusest. 6–13 mm paksuse tööstuspõrandakatte puhul saab lubada märksa tugevamat pinnareljeefi.
Lihvimisel on oluline ka tolmu eemaldamine. Käsilihvimisel võimaldab tööriistaga ühendatud tolmuimeja eemaldada tekkiva tolmu juba töötlemise ajal. Suuremate planetaarlihvijate puhul ei pruugi tolmueemaldus kogu pinnale jäävat peenmaterjali eemaldada ning pind võib vajada täiendavat puhastamist.
Nakkeliite tugevust mõjutab lisaks aluspinnale ka kasutatava krundi omadus. Piisavalt aeglaselt reageerival vaigul on rohkem aega betooni pooridesse tungida, samas kui väga kiiresti reageeriv süsteem võib jääda rohkem pinna lähedale. Seetõttu ei saa erinevate polümeerkruntide nakkekäitumist hinnata ainult selle järgi, et kõik põhinevad näiteks epoksüvaigul.
Aluspinna niiskuse puhul ei ole õige kasutada universaalset nõuet „betoon peab olema kuiv“. Lubatud niiskus sõltub konkreetsest krundist ja polümeersüsteemist. Mõni süsteem nõuab väga kuiva aluspinda, samas kui spetsiaalselt niiskuskindel krunt võib nakkuda märksa suurema niiskusega betoonile. Seetõttu tuleb lubatud aluspinna niiskus ja selle mõõtmise meetod alati võtta konkreetse toote tehnilisest dokumentatsioonist.
Lisaks aluspinna hetkeniiskusele tuleb hinnata niiskuse võimalikku liikumist konstruktsioonis. Maapinnaga kontaktis oleva põrandaplaadi puhul võib niiskus liikuda alt üles. Kui sellele paigaldatakse veeauru vähe läbilaskev polümeerkiht, võib niiskus jääda katte alla ning põhjustada survet, mullitamist, katte purunemist või aluspinnast lahtitulekut.
Arvestada tuleb ka polümeeri enda niiskustaluvusega kõvenemise ajal. Kõik vaigud ei talu värskes olekus kokkupuudet vee ega suure õhuniiskusega, samas kui selleks spetsiaalselt kavandatud süsteemid võivad töötada märksa niiskemates tingimustes.
Hea polümeersüsteemi aluspinna ettevalmistuse eesmärk ei ole seega saavutada võimalikult kuiva või võimalikult karedat betooni. Eesmärk on saavutada konkreetsele süsteemile, kihi paksusele, kasutuskoormusele ja niiskustingimustele sobiv aluspind, kuhu krunt saab nõuetekohaselt nakkuda ja tungida.
PÕHIPRINTSIIP
Betooni eemaldamisel ja aluspinna ettevalmistamisel ei alustata tööriista valimisest. Kõigepealt tuleb mõista kahjustuse või pinnatöötluse vajaduse põhjust, määrata soovitud lõpptulemus ning teada sellele järgneva süsteemi nõudeid.
Alles seejärel saab valida sobiva eemaldamis- või ettevalmistusmeetodi. Sageli ei ole parim lahendus üks meetod, vaid mitme töövõtte kombinatsioon: üks eemaldab vajaliku koguse materjali, teine valmistab ette lõpliku nakkepinna.
Hea aluspind ei ole võimalikult kare, sile, kuiv ega märg. Hea aluspind on selline, mida sellele järgnev süsteem vajab.