Betooni kaitsmine algab betooni sünnihetkest. Võrreldes tundmatut pisut rohkem tuntuga, saame paraleele tõmmata lapse sünniga. Jätame siinkohal välja betooni valmistamisega seotud keerulised teemad.
Betooni valamisel sünnib betoon, nagu pisikene beebigi. Beebi puhastame ära ja paneme pehmete riiete sisse, et ta ei saaks külma, oleks söök olemas ja puhas. Betoonibeebi vajab “kasvamiseks” kahte olulist tegurit enne, kui saab korralikult maailma mõjutustele vastu panna. Niiskus ja temperatuur peavad olema sobilikus vahemikus. Ei liiga palju, ega liiga vähe. Samuti tuleb betoonibeebit alguses lisaks kaitsta keskkonna eest, nagu soolad, alused, happed, jne. Betooni survetugevuse testimise ajaks peetakse 28 päeva (20 kraadi C), ehk selle ajaga peaks betooni jaoks normaalsetes tingimustes betoonibeebist saama tugev betooninooruk, kes on valmis vastu panema survetele ja keskkonna väljakutsetele.
Kui me betoonibeebile ei taga sobilikku keskkonda, siis nagu ka inimbeebiga – areng jääb kiduraks ja beebi haigestub. Tsement betoonibeebis, vajab “kasvamiseks” niiskust, temperatuuri ja aega. Kui üks neist teguritest ära jätta/vähendada, siis on sellel tagajärjed, mis mõjutavad beebi eluiga märgatavalt. Niiskuse kadumisel kivinemine peatub. Uuesti niiskust saades tsemendi reaktsioon läheb uuesti käima, kuid märgatavalt väiksema lõpptugevusega. Eriti kriitiline on see betoonibeebi algusjärgus, ehk esimestel nädalatel. Temperatuur on otseses seoses reaktsiooniajaga – mida jahedam, seda kauem läheb aega, et betoonibeebi täiskasvanuks saaks. Ka liigne kuumus ei soodusta pikaealisust – liigse temperatuuriga toimuvad termilised paisumised, mis mingil ajahetkel jahtumisel peavad kokku tõmbuma. Selle tagajärjel jäävad betooni kas tühjad kohad, või toimub pragunemine.
Betooni kaitse seisukohalt on eriti oluline saada tugev ja tihe betooni pind, kuna erinevad mõjurid alustavad betooni lammutamist just pinnalt. Kahjuks on see esimene kiht, mis betoonis kuivaks jääb, ehk jääb ka kõige nõrgem. Lisaks algab karboniseerumine, külmatsüklid, kui vesi on pinnas sees ja kõik muud keskkonna mõjud. Mida hõredam on pind, seda imavam ta on. CO2 imendub lihtsamini pinda kahjustades betooni kaitseomadusi ja niiskus ja hapnik jõuavad ka armatuurrauani, mis roostetades paisub ja vägagi tõenäoliselt purustab betooni. Ehk, minimaalselt 25 mm kaitsekiht armatuuril, on arvestatud tiheda ja mitte väga lihtsalt gaase läbi laskva kihina. Hõreda pindmise kihiga kahjuks ei saavutata paberil kalkuleeritud arvestuslikku kaitset. Sama juhtub külmatsüklitega – betoon, oma suure massiga, ei külmu küll läbinisti läbi, vaid, sõltuvalt soojusjuhtivusest (nagu jäälaternaid valmistatakse), pindmine osa kindlasti. Ja see kõigub Eestis plussi-miinust ühe talve jooksul päris palju kordi. Eriti, kui on veel tegemist kohaga, kuhu päike peale paistab.
Hetkel on populaarne Eestis betooni külma eest kaitsta õhku manustatavate lisanditega. Miks – kui vesi jäätudes betooni sees paisub u. 9%, siis õhku on võimalik kokku suruda, betooni mitte väga. Ehk meil on kaitse vee jäätumise tagajärgede vastu. Kui betooni kaitsta pinnalt mis iganes veeauru läbi laskva meetodiga, siis ilmselt vesi ei jõuagi betooni sellises koguses, et oleks betoonile sel määral kahjulik. Samuti juhtub CO2 imendumisega – kui pind on kinni, siis imendumine on imeväike.
Kasvatage oma betoonibeebi kaitstult tugevaks ja ta tänab Teid veel sajandeid selle eest !
